Kurbuse varjus

                                      ***

                 On üks päikseline päev,
            kuid see talle midagi ei anna,
        ta ainult probleeme ja süngeid mõtteid
               endas sügaval sees kannab.
      Ta ei ootagi head, sest tal pole peret ega sõpru,
        tema lähedasi tapeti kaugel kodst sõja tõttu.
            Tal pole unistusi ega suuri eesmärke,
    ta ei tahagi osata keeli või tunda ära firmamärke.
              Tema jaoks kõik välimine maailm
               on juba ammu kadunud,
             Tema käitumisest aru on saada
          kuidas enda valduses teda hoiab ärevus.
        Ta võiks ju leida sõpru ja elada paremat elu,
                Kuid ta arvab et ta ei väärigi muud,

                        kui kurbust ja  hingevalu. 

               

Ilus päev..

 

 

***

 

Hommikul tõustes päikese sära,

täidab su varud nagu patareid ära.

Vaikselt kastepiisad katavad maad,

vabadust piiritut tunda saad.

Lõunal sa kuuled lindude kaja,

näed kuidas siilike teerada rajab.

Õhtusse lõpuks on veerenud päev,

rahus ja vaikuses magama läed.

Unenäos ootavad värvikad seigad,

hommikul vara taas päikese leiad.

 

 

***

 

 

 



Oskamatus elada!

 

***

 

 

Võïb olla hetki,mil enam ei suuda,

pole tahtmistki midagi muuta.

Ootad vaid, et mööduks see piin,

olles vaid paigal,seistes siin.

Tahad lennata kaugele kaugele ära,

ja saada ellu tagasi sära.

Loodad leida midagi uut,

ise avamattagi suud.

Lõigata kõigest mida teed kasu,

kui palju sul ihnust küll jagub.

Tahad veel kogeda piiritut õnne,

tunda nii ehtsat ja habrast tunnet.

Vaid otsides leida head,

ilma et midagi tegema peaks.

 

***

 

 



Aasta aastalt..

 

***

 

Aasta aastalt vajun ma varju,

tunnen kuidas eemale endast sa tõrjud.

Su pilk on tühi,mind väldid,saan aru,

minu pilgust võid näha et kuidas ma palun,

palun et lõppeks see kannatus,piin,

kuid sina lihtsalt irvitad siin.

Jõuetult tõustes ma vajun taas,

sind aga ei huvita mitte üks raas.

 

 

***